Meeskond

Merike Utt

Minu ellu on jooksmine oma tähenduslikkusega tulnud eelkõige Elujooksu sõpruskonnaga, mis moodustus 2010. aastal pärast esimest Elujooksu laagrit Hiiumaal. Laagris osalemise soov tekkis tänu mälestustele kunagistest Samblapõllu spordilaagritest, kus jooksmine oli üks peamisi treeninguid. Kehamälusse oli jäänud jooksmine kui minu ala. Elujooksu sõpruskonnaga olen nüüdseks läbinud mitmeid jooksumaratone, sh kaks ultramaratoni. Minu jaoks on jooksmine tähendanud eelkõige mulle sobivat ihulise olemise aktiivset viisi. Joostes oled sa alati üksi, iseenda seltsis, ka siis, kui viibid tegelikult koos kümnete tuhandete teiste jooksjatega maailma suurimatel maratonidel.


Oma esimese maratoni jooksin 2011. aastal Pariisis, see oli minu jaoks eneseületuse ja -teostuse üks tipphetki. Kõik maratonid olen jooksnud välismaal, mis on andnud nendele ettevõtmistele ainulaadse dimensiooni. Kuna minu jaoks ei ole oluline jooksmine kui saavutussport, siis innustab mind Elujooksu mõte näha jooksmist kui enda vaimse rikastamise viisi. Levitada mõtet jooksmisest kui võimalusest enesevaatluseks ja -peegelduseks on motiveerinud mind panustama Elujooksu laagrite korraldamisse.

Hariduslikust taustast: olen õppinud filoloogiat, läbinud mitmeid psühholoogia, filosoofia ja ajaloo kursusi. Töiselt olen tegev praegu õpetajana. Elukestev õpe ei ole minu jaoks mitte loosung, vaid igapäevaelu osa. Sarnaselt vaimse enesetäiendamisega pean oluliseks elukestvat ihulist arendamist, milleks jooksmine on üks kõige kättesaadavamaid tegevusi. Selleks on vaja vaid välja minna!

Raivo Alla

Olen sündinud Valgas ja sain jala valgeks keskmaajooksjana põhikooliklassides. Minu jooksukogukonnaks oli siis kohaliku jooksulegendi Kalev Urbaniku eest veetud “Tervisevõti”, hiljem tuntud “SK Walketa” nime all. Teel noorsportlaseks sai mõnevõrra hiljem treeneriks Raimond Luts,
kes tollal koolidirektori ameti kõrvalt jaksas tippu viia Pavel Loskutovi, kelle nimele tänini kuulub Eesti rekord maratonijooksus.

Õpingute järel Nõo Reaalgümnaasiumis sain Tartu Ülikoolis õpitud infotehnoloogiat (bakas ja magistris) ning religiooniantropoloogiat (magistris ja doktorantuuris). Jooksuhuvi küdes nondel aastatel vaguramalt põues, ühelt poolt läksid huvid humanitaarsemaks ja teiselt poolt reaalsemaks – õppemaks turjal tuli leib lauale tuua. Eelkõige olin võõrdunud tippspordi-maitselisest jooksutegevusest.

Et jooksmisel võib olla ka teistsugune mekk, sain selgemini tundma siis kui 2011 aastal naasesin religiooniantropoloogina pooleaastaselt välisõppelt Indiast, kust saadud kogemused vormistasin magistritööks. Sama aasta suvel sain kogema Elujooksu laagrit (Hiiumaal) ja teekond elujooksjana jätkus järgneval aastal Viljandimaa laagris; hiljemgi sai osaletud mõne laagri korraldamises. Üldse olen Elujooksu kogukonnas kogenud mõnusat vabaduse ruumi ehk kutset loomingulisusele, mis aitab üheskoos jooksmise kaudu enesele asu leida. Ehkki igaüks tallab oma eripärast elurada ja suhestub ka jooksmisega omal moel, loob ühine jooksu- ja keskustelu ohtralt üksteise rikastamise võimalusi. Antropoloogliselt võiks öelda: jooksmisel saab siis olema rituaali vägi.

Oma igapäevatöös IT-inimesena olen jooksutanud erinevaid programme ja projekte. Olen olnud programmeerija, geoinformaatik, süsteemianalüütik, tootejuht ja -arhitekt. Alates 2021. aasta sügisest töötan “mikrobioloogia CERN-is” ehk Euroopa Molekulaarbioloogia Laboratooriumis, mistõttu lainetan hübriidsena Eesti ja Saksamaa (Heidelberg) vahel tänaseni. Muide, Heidelbergis sai esmakordselt käidud aastal 2014 koos teiste elujooksjatega ühe elamusliku jooksureisi raames – sealkandis sai esmakordselt joostud viinamägisel Weinstrasse maratonil, kus olen nüüdseks kolmel korral osalenud.

Allan Männi

Olen õpetaja, treener, sportlane ja samas täielikult mitte ükski neist. Olen elujooksja, sest olen jooksnud läbi elu ja otsinud, kes olla. Otsin ikka veel, kuigi elujooksjana võin olla kõik. Inimene peaks püüdma realiseerida nii oma vaimset kui ka füüsilist potentsiaali.

Oma vaimu olen toitnud kirjandusõpingutega Tartu Ülikoolis, kõrvalerialana maitsnud ka semiootikat. Pärast magistriõpinguid olen endast aasta
aasta järel kasvatanud eesti keele ja kirjanduse õpetaja. Umbes sama kaua olen kasvanud ka elujooksjana, käinud laagrites ja ka ise neid korraldanud. Seda kõike vaatamata sellele, et pean ennast üpriski tüüpiliseks saavutussportlaseks.

Ajasin juba noorteklassis medaleid taga ja nüüd juba veteransportlasena unistan ikka veel isiklikest rekorditest 10 kilomeetrist maratonini. Kõik on võimalik, kui teadlikult treenida. Selleks olen läbinud ka treenerikoolitused ning oman kehtivad kutset. Treenin nii ennast kui ka ühe jooksuklubi harrastusjooksjaid. Ootan põnevusega, kuhu viib elujooksutee.