EARi ajalugu

Aasta 2011

Estonian Adventure Run ehk lühendatult EAR toimus esmakordselt 2011. aastal 17. juulil Viljandis. EAR kui vaimse jooksu sündmus toimus Viljandi kaunis looduses. Valida oli kahe erineva distantsi vahel. 33–kilomeetrine seiklusdistants oli mõeldud kõigile, kes soovisid jooksu kaudu avastada maailma ja leida iseennast. Rada koosnes kuuest erinevast osast, mis häälestasid ning avastasid vaimse jooksu erinevaid külgi. Jooksusündmusel ei määratud kohti ega võetud aega, kuna tegu polnud võistlusega! Inimesele, kelle jaoks nõnda pikk seiklus jäi aga tuleviku mõtetesse, kuid kes soovis vaimse jooksuga algust teha, oli kavandatud lühidistants, 3 kilomeetrit. Põhidistantsi soovitati ennekõike neile, kes on elus varem jooksnud vähemalt 15 kilomeetrit või osalenud pikematel jalgsimatkadel. Seega ennekõike olid olulisteks eeldusteks füüsiliselt terve enesetunne, aktiivne ellusuhtumine, elurõõmus olemine, mida teistega jagada. Aga seda kõike  võis ka lihtsalt otsima tulla! Jooksu distants oli ajendatud sellest, et see sobib suurepäraselt maratoni ettevalmistuseks. 33–kilomeetrine distants aitas tutvuda maratonijooksul üles kerkivate raskustega ning lõppes enne, kui tõeliselt raskeks läks. Sestap võis seda võtta kui maratoni peaproovi, mõistmaks kui lihtne on oma unistusteni jõuda, kui teha seda rõõmu ja vaimse häälestusega!

EARi rada algas Kirsimäelt Viljandi Lossimägedes. Igal 5–kilomeetrisel rajalõigul oli oma temaatika, atraktsioonid ning märksõnad, millele keskenduda. Lossimägede teemaks oli ajalugu/pärimus. Edasi kulges rada piki Viljandi järve äärt, kus teemaks oli seiklus/sport. Siin oli rajale püstitatud mõned seikluslikud takistused ja võistlusmomendid. Näiteks tuli lasta vibu ja läbida väike orienteerumisseiklus. Liikudes edasi vana raudteetammi pidi Sinialliku suunas, olid teemaks müstika/üllatused. Sellel lõigul toimuv oli esialgu saladus, rõhk oli Eesti maagilistel paikadel – kivid ja puud. Pärast mitmesuguseid meelierutavaid sündmusi ning aktiivsust, oli aeg õppida kuulama looduse/tarkuse rajalõigul Holstre-Polli kandis. Pärast õppetunde sai neid omal nahal kogeda, seepärast oli eelviimane rajaosa mõeldud enesesse süüvimiseks ja oma mõtete mõlgutamiseks ning seesmise rahu leidmiseks. Raja viimane osa, vaikus/enesus pakkus tõelist rõõmu ning võimalust kogeda distantsil enda Elujooksu. Sellele aitasid kaasa kaasjooksjad ja muusika. Enne finišit ootas aga tõeline katsumus – Trepimägi. Pärast seda oli jäänud vaid väike pingutus ning finiš saabuski Vabaduse väljakul.

Esimesel EARil osales 37 jooksusõpra.

Aasta 2012

Kuna selle aasta Elujooksu laager toimus Viljandimaal ning EAR on laagrilistelegi viimaseks proovikiviks, siis toimus jooks taas Viljandis ja selle lähiümbruses (15. juulil). Ehkki rada järgis osaliselt eelmise aasta kulgu, oli lisatud uusi üllatusi ning seiklusi. Jooksu motoks oli “Leia joostes enda elu“, mistõttu ei mõõdetud EARil aega ega selgitatud võitjaid/kohti, vaid avardati oma elujooksu kogemust, jagades oma elamusi teiste jooksjatega. Esmakordselt lisandus distantsi mõttes ka nii-öelda poole väiksem rada. Seega sai osaleda, kas 16- või 33-kilomeetrisel seiklusrajal. 33-kilomeetrine seiklusdistants oli mõeldud kõigile, kes on varem jooksnud vähemalt 15 kilomeetrit või osalenud pikematel jalgsimatkadel. Endiselt kehtis reegel, et kõige olulisem on füüsiliselt terve olemine, aktiivne ellusuhtumine ning elurõõm, mida teistega jagada. Kuna aastalt-aastalt oli tekkimas üha rohkem neid, kes soovisid tulevikus oma esimese maratoni joosta, pakkus 33-kilomeetrine distants just seda kogemust, mida üks maraton võiks endas kätkeda.

Osalejaid mõlema distantsi peale kokku: 37

Aasta 2013

See aasta oli veidi eriline, kuna EARi korraldati koostöös Pärnu Kahe Silla Klubiga. Sestap toimus ka EARi registreerimine (erinevalt laagri registreerimisest) läbi nende klubi lehekülje. Laager ja EAR toimusid Pärnumaal. Laagri lõpuakord ehk EAR täpsemalt Jõulumäel (14. juulil). Jooksusündmuse teemaks oli “Teineteisesus” ning rada oli üles ehitatud võimalustega märgata, mõista ja suhestuda “Teisega”. Selleks “Teiseks” võis kujuneda loodusnähtus, rajal aset leidev seiklus, kaasjooksja või ka midagi müstilisemat. Rada oli jaotatud 5-6 erinevaks maailmaks, mis teineteisesust erinevatel viisidel avasid. Taas oli võimalus valida kahe erineva distantsi vahel.

EAR 2013
Foto: Erakogu

Lühem, 16-kilomeetrine distants, sobis algajale jooksusõbrale, kes soovis võtta aega, et märgata loodust enda ümber. Samuti sai algaja jooksusõber EARil kinnituse, et ka pikemaid distantse on võimalik läbida targalt, kerguse ja hea emotsiooniga, kui teha seda teadlikult ja ilma suurema pingutuseta. Pikem, 33-kilomeetrine distants sobis jooksuhuvilisele, kes soovib kunagi joosta maratoni ning soovib enne kogeda distantsi, mis tagab maratoniküpsuse. Pikem distants võimaldas, lisaks loodusele, ka eneses takistusi märgata, elu üle süvenenult mõtiskleda ning teineteiselt tuge leida. Rajaatraktsioonid olid läbitavad ja jõukohased ega vajanud spetsiaalset füüsilist ettevalmistust. Pigem tuli vaim valmis panna ning olla uudsetele kogemustele avatud. Füüsilise poole pealt nii palju, et vahepeal tuli künka otsa saada, aga tõususidki saab võtta mõistusega ja vajadusel ka jalutada. Jooks ei olnud endiselt aja peale, nii et võis võtta vabalt ja nautida igat sammu, mis tipule lähemale viis. Rada asus värskes metsaõhus, kuid ka mere ääres. Paaril korral ületati Via Balticat, aga kauaks maanteele ei jäädud. Rada oli tähistatud noolte, lindi ja puidust siltidega.

EAR 2013 metsarada
Foto: Erakogu

Korraldajad ise olid samuti teeviitadeks. Neid leidis nii eest, keskelt kui ka tagant ning alati jäi üks korraldaja kõige viimaseks, tagades, et keegi üksinda uitama ei jääks. Rajal asusid ka toitlustus- ja joogipunktid ning tihti tuli neis ka mõni ülesanne lahendada. Pakuti vett ja spordijooki. Kehasid said jooksjad turgutada nii klassikaliste näksidega (soolakurk, banaan) kui ka tavapärasest pisut põnevamate, looduse poolt pakutavaga, nagu näiteks mustikad.

EAR 2013 stardihäälestus
Foto: Erakogu

Aasta 2014

2014 oli mitmeski mõttes sarnane 2013. aastaga, sest EARi rada oli suures osas sama mis aasta varemgi. See EAR kujunes võrdlemisi palavaks ning nii mõnigi jooksja võis raja ääres jooksutossudega täidetud puud või võrgutavaid kõhutantsijaid nähes mõelda, et tegu on viirastustega. Ometigi olid need kõik osake sellest võluvast jooksusündmusest. EARi lõpp seekord enam rolleriradadel niivõrd palju ringi ei tiirutanud, see-eest saadeti jooksjad heinamaale ringi ümber tegema.